Touchgrind BMX 2

Analüüsis AppCompare

Kui ma tahan rattamängu, mis annab mõneks minutiks päriselt midagi harjutada, mitte ei piirdu hüppamise nuppude vajutamisega, on Touchgrind BMX 2 üks huvitavamaid valikuid. Selle keskmes on sõrmedega juhitavad trikid: väike liigutus võib viia puhta maandumiseni või rikkuda terve katse. Minu meelest on see mängu peamine tugevus ja ühtlasi põhjus, miks see kõigile ei sobi. See on sportlik mäng, mis premeerib täpsust ja kannatlikkust, mitte lihtsalt kiiret reaktsiooni.

Miks sõrmedega sõitmine tundub teistsugune

Illusion Labsi loodud mängus ei juhi ma ratturit tavapärase virtuaalse juhtkangiga. Sõrmedega rattaga manipuleerimine muudab juhtimise vahetumaks: trikid tunduvad nagu väikesed füüsilised ülesanded, mille ajastus ja liigutus peavad kokku langema. Alguses võib see olla kohmakas, sest puuteekraani liigutused ei pruugi kohe käituda nii, nagu ma ootan. Kui aga juhtimise loogika hakkab selgeks saama, muutub katse kordamine mõnusalt eesmärgipäraseks.

See eristab mängu paljudest mobiilsetest spordimängudest, kus põhirõhk on automaatsel liikumisel või lihtsal nupuvajutusel. Siin ei piisa alati sellest, et tunnen triki nime või tean, kuhu rajal sõita. Pean õppima, kuidas oma sisendit kontrollida, millal hoogu võtta ja millal maandumise nimel tagasi hoida. Edu ei tundu seetõttu täiesti juhuslik: ebaõnnestunud katse annab sageli märku, et vajasin paremat ajastust või rahulikumat liigutust.

Kui hindad mängus tunnet, et oskus kasvab päriselt harjutamisega, on see hea märk. Mulle meeldib, et lühikese mängukorra saab pühendada ühe konkreetse asja parandamisele, näiteks sama triki puhtamale sooritusele. Nii ei pea iga kord alustama suure plaaniga. Samas tähendab selline ülesehitus, et kannatamatu mängija võib kiiresti tüdinema hakata: korduvad katsed kuuluvad kogemuse juurde, mitte pole harv takistus.

Harjutamine, mis muudab ebaõnnestumise kasulikuks

Üks praktiline viis mängu nautida on võtta korraga ette ainult üks eesmärk. Kui püüan samal sõidul õppida uut liigutust, hoida kiirust ja tulla täpselt maanduma, on raske aru saada, mis valesti läks. Kui keskendun esmalt juhtimisele ja alles siis soorituse täpsusele, muutub areng paremini jälgitavaks. See on väike, kuid tähtis erinevus mängu ja lihtsa trikikogumise vahel: siin aitab teadlik kordamine rohkem kui juhuslik näppude vehkimine.

Ka lühikeste mänguhetkede puhul on see lähenemine kasulik. Näiteks bussipeatuses oodates saan proovida paari katset ja lõpetada siis, kui üks liigutus lõpuks õnnestub, selle asemel et avada mäng lootuses läbida pikk tervik. Kui aga mängin väsinult või kiirustades, on puutejuhtimise peenus pigem tüütu kui rahuldust pakkuv. Minu kogemuse järgi tasub seda mängu avada siis, kui mul on tähelepanu natuke varuks.

Veel üks kasulik nipp on muuta harjutamise ajal korraga vaid üht asja. Kui eelmine katse lõppes halva maandumisega, proovin järgmine kord hoida ülejäänud liigutused võimalikult sarnased ja muuta ainult seda osa, mille suhtes kahtlen. Nii saan paremini aru, kas probleem oli triki alustamises, liigutuse ulatuses või maandumisele keskendumises. See pole kiire otsetee, kuid aitab vältida olukorda, kus iga ebaõnnestumine tundub täiesti uue ja seletamatu juhusena.

Tasub enne valimist lugeda

---

Moovit ei juhi busse, kuid mõjutab seda, kuidas linnas liigume

Nädala valik: Microsoft 365 Copilot aitab tööga kiiremini alustada

VLC Androidis: vabadus jääb, seadistamist tuleb juurde

Hill Climb Racing täidab lühikesed pausid, kuid ei püsi kaua värske

Woodturning pakub telefonimüras lühikest ja rahulikku pausi

Miks Reddit tõmbab kasutajad endiselt tagasi

---

Samuti tasub tähele panna, et hea katse ei pea olema kõige keerulisem trikk. Kui ma ajan taga üksnes suuremat või muljetavaldavamat sooritust, võib tähelepanu hajuda sellest, mida tegelikult õppida tahtsin. Mõnikord on mõistlik teha esmalt lihtsam liigutus puhtalt ja alles siis lisada sellele keerukust. Selline järkjärguline lähenemine sobib eriti hästi inimesele, kes kipub puutejuhtimisega kiiresti ärrituma: väike kindel edasiminek annab rohkem põhjust jätkata kui järjestikused katsed, mille puhul pole selge, mida muuta.

Milline mängija sellest kõige rohkem võidab

Touchgrind BMX 2 sobib hästi inimesele, kellele meeldivad trikid, oskuste lihvimine ja täpne puutetundlik juhtimine. Kui otsid mobiilis rattaspordi tunnet, kuid tahad teha enamat kui lihtsalt rajal edasi liikuda, pakub see teistsugust käelist väljakutset. Samuti võib see sobida neile, kes eelistavad lühikesi, korduvaid mängusessioone ja naudivad seda, kui varem keeruline liigutus muutub lõpuks loomulikuks.

Vähem sobiv on see mängijale, kes soovib realistlikku rattasõidu simulatsiooni, rahulikku avastamist või võimalikult lihtsat juhtimist. Selle põhifookus on trikkide tegemisel, mitte rattaspordi kõigi külgede jäljendamisel. Kui otsin avatud maailma, lugu või pidevat edasiliikumist ilma korduva harjutamiseta, valiksin pigem teise mängu. Ka puuteekraani suurus ja käes hoidmise viis võivad mõjutada mugavust, sest täpsed sõrmeliigutused on mängu keskne osa.

Igapäevases kasutuses kujutan ette näiteks lühikest pausi enne järgmist tegevust: avan mängu, valin endale ühe konkreetse oskuse, proovin seda mõne korra ja panen telefoni käest, kui keskendumine hakkab hajuma. Sellises olukorras on katsete lühidus eelis, sest ma ei pea mängu sisse elamiseks pikka mängukorda planeerima. Samas ei ole see parim valik, kui mul on vaid mõni sekund või kui tahan telefoni kasutada samal ajal muu tähelepanuga. Üks katkestus keset täpset liigutust võib muuta kogemuse närviliseks, mitte lõõgastavaks.

Ka noorem mängija võib nautida trikkide proovimist, kuid ma ei eeldaks, et vanusemärgis tähendab automaatselt, et juhtimine on kohe lihtne. Lapsele tasub alguses ette näidata, kuidas rahulikult sõrmega tegutseda, mitte lihtsalt kiiresti ekraani toksida. Kui laps kipub ebaõnnestumise peale pettuma, võib koos harjutamine aidata: valida ühe lihtsa eesmärgi ja kiita pigem paremat kontrolli kui üksnes tulemust. Mängu sobivus sõltub seega lisaks sisule ka sellest, kas mängija naudib katse-eksituse meetodil õppimist.

Võrdlus teiste mobiilsete spordimängudega

Tavapärase rattamänguga võrreldes ei ole siin minu jaoks kõige olulisem küsimus, kui kaugele jõuan, vaid kui hästi suudan konkreetse triki kontrolli alla saada. See muudab mängu kitsamaks, aga ka selgemaks: kui naudin sõrmede ja ekraanil oleva ratta vahelist otsest seost, on sellel rohkem iseloomu kui mängul, kus trikid käivituvad ühe nupuga. Kui eelistan aga kiiret tempot, kus juhtimine ei nõua palju harjutamist, võib mõni lihtsam arcade-stiilis spordimäng olla parem valik.

Võrdlus teiste BMX-mängudega sõltub seega sellest, mida ma tahan. Touchgrind BMX 2 on kõige tugevam siis, kui mängija tahab ise triki teostust juhtida. See ei tähenda, et iga sessioon oleks sujuv: just sama vahetu juhtimine toob kaasa ebaõnnestumised, mille puhul pole alati kohe selge, kas eksisin ajastuses või sõrmeliigutuses. See väike õppimiskõver on mõistlik kompromiss mängijale, kes tahab oskust, kuid mitte inimesele, kes tahab lihtsalt mõneks minutiks muretult nuppe vajutada.

Võrdluses lihtsama arcade-rattamänguga on erinevus tunda juba selles, mida mängija ekraanil teeb. Nupupõhises mängus saan sageli keskenduda raja valimisele, ajastada hüppe ja jätta triki enda mängu hooleks. Siin on triki tegemise viis ise osa väljakutsest. See annab rohkem isiklikku kontrollitunnet, kuid võtab ära osa sellest kergusest, mille pärast mõni inimene üldse telefoni mängu avab. Kui otsin kiiret võitu või sujuvat edenemist ilma õppimiseta, valiksin lihtsama variandi; kui tahan, et minu käeliigutustel oleks otsene tähtsus, eelistan seda lähenemist.

Samuti erineb see rattaspordi simulatsioonidest, mille eesmärk võib olla sõitmise ja keskkonna avaram kujutamine. Siin pole mõtet oodata, et mäng täidaks kõiki rattasõidu ootusi. Minu jaoks on see pigem täpne trikipõhine oskusmäng kui virtuaalne rattasõidu asendus. See eristus aitab otsust teha enne allalaadimist: kui soovin avastada radasid ja tunda pikemat sõitu, otsin mujalt; kui tahan keskenduda sellele, kuidas üks trikk välja tuleb, on mäng palju sihipärasem valik.

Juhtimise piirid ja praktiline mugavus

Puutejuhtimine on korraga mängu kõige meeldejäävam osa ja selle peamine kompromiss. Sõrme asukoht, ekraani puhtus ning see, kuidas telefoni käes hoian, võivad mõjutada seda, kui kindlalt suudan liigutust teha. Kui ekraanile koguneb sõrmejälgi või telefon libiseb käes, ei pruugi mu sisend olla nii täpne, kui ma lootsin. Enne keerulisemaid katseid tasub seega võtta hetk, et seade mugavalt paika seada ja sõrmed ekraanil vabalt liikuma jätta.

Suurema ekraaniga seade võib mõnele mängijale anda rohkem ruumi sõrmede paigutamiseks, ent sellest ei saa teha kõigi jaoks kindlat reeglit: harjumused ja käe suurus loevad samuti. Väiksem telefon on hõlpsam kaasas kanda, kuid täpne liigutus võib tunduda kitsam. Kui mul on valida, proovin mängu selle seadmega, millega päriselt mängima hakkan, mitte ei otsusta üksnes ekraani suuruse põhjal. Puutejuhtimise tunnetus on siin nii oluline, et lühike isiklik proov annab rohkem infot kui teiste üldine hinnang.

Kui sama trikk ebaõnnestub mitu korda, ei tasu kohe eeldada, et mäng ei reageeri. Peatun korraks ja proovin liigutust aeglasemalt, hoides käe asendi võimalikult ühesugusena. See aitab eristada enda ebajärjekindlat sisendit olukorrast, kus ma lihtsalt ei mõista veel triki ajastust. Samas peab arvestama, et mäng ei pruugi iga vea põhjust mängijale sõnadega lahti seletada. Mõnikord tuleb vastus leida katsete võrdlemisest, mis sobib õppimise nautijale, aga võib olla tüütu neile, kes ootavad selget juhendamist iga sammu juures.

Seetõttu pole minu soovitus mängida seda alati kõige liikuvamas või häirivamas olukorras. Bussipeatuses paari katse tegemine võib sobida, kui saan telefoni kindlalt käes hoida ja ümbrus ei nõua pidevat tähelepanu. Liikuvas sõidukis või olukorras, kus pean samal ajal vestlust jälgima, muutub täpne juhtimine aga ebamugavaks. Mängu lühike vorm ei tähenda, et iga hetk oleks hea hetk mängimiseks: keskendumine on väike, kuid päris osa kogemusest.

Mida tasuta mängult oodata

Mäng on tasuta ning sellel on mängusisesed ostud hinnavahemikus 0,99–26,99 eurot, kui makse käib Google Play kaudu. See tähendab, et alustamiseks pole vaja ostu teha, kuid tasub juba ette mõelda, kas soovin piirduda tasuta mängimisega või olen valmis mängu sees raha kulutama. Mina ei käsitle ostuvõimalust põhjusena mängu vältida, ent ka mitte lubadusena, et iga mängija saab kõike ilma piiranguteta. Mõistlik on enne kinnitamist ostu sisu ja hinda vaadata ning kasutada ostude puhul endale sobivaid piiranguid.

Oluline on ka see, et mängu põhiväärtus tuleb juhtimise õppimisest. Kui see osa mind ei köida, ei muuda ostud mängu automaatselt sobivamaks. Kui aga naudin katsete kordamist ja tahan mänguga pikemalt tegeleda, on tasuta alustamine hea viis aru saada, kas sõrmedega trikkide tegemine mulle üldse istub. Minu soovitus on proovida esmalt mängu rahulikus tempos ning otsustada alles siis, kas lisakulutused annavad mulle midagi, mida päriselt tahan.

Praktiliselt tähendab see, et ma ei käsitle mängusiseseid oste sissepääsupiletina. Esmalt vaatan, kas puutejuhtimine pakub mulle rõõmu ka siis, kui ma alles õpin. Kui naudin juba tavalist harjutamist, saan hiljem hinnata ostu eraldi ja küsida endalt, kas see annab mulle midagi konkreetset, mida soovin. Kui mängu peamine juhtimistunne mulle ei sobi, pole mõistlik loota, et lisakulu selle probleemi lahendab. Samuti tasub seadmes enne mängu lapsele andmist ostureeglid paika panna, et tasuta alustamine ei muutuks kogemata tasuliseks ostuks.

Tehniline sobivus ja mängu ulatus

Google Play kasutajate hinnangute keskmine on 4,5 ning hinnanguid on umbes 339 tuhat; arvustusi on ligi 97 tuhat ja installimisi üle 50 miljoni. Need arvud näitavad, et mäng on leidnud suure publiku, kuid minu jaoks ei asenda need enda proovimist: täpne juhtimine võib ühele mängijale tunduda suurepärane ja teisele frustreeriv. Mäng on tasuta allalaaditav, selle praegune versioon on 2.5.1 ning see vajab Androidi versiooni 10 või uuemat. Vanema süsteemiga seade ei vasta sellele nõudele, mistõttu tasub ühilduvus enne installimist üle kontrollida.

PEGI 3 vanusemärgis teeb mängu üldise sisuga sobivaks ka noorematele mängijatele, kuid praktiline sobivus sõltub siiski sellest, kas nad saavad puutejuhtimisest aru ja kas peres on mängusiseste ostude jaoks reeglid paigas. Hindamisel tasub lahus hoida vanusemärgis ja ostukäitumine: mängu saab tasuta alustada, ent mängusisesed ostud on olemas. Nii saab lapsevanem otsustada, kas mäng sobib lapse seadmesse ja millised ostupiirangud on vajalikud.

Ilmumisaeg on 13. detsember 2018. Minu hinnangul on tähtsam küsimus sellest ajastust sõltumata see, kas mängu põhimehaanika sobib mulle praegu: puuteekraani täpsus ja trikkide õppimine on selle kogemuse kese. Kui minu telefon töötab Androidi versiooniga 10 või uuemaga ja ma naudin oskuspõhist mängimist, on alustamine lihtne. Kui seade on vanem või tahan pigem automaatsemat juhtimist, tasub enne otsustamist neid piiranguid arvestada.

Enne paigaldamist kontrolliksin kõigepealt Androidi versiooni, sest see on siin päris praktiline sobivusküsimus, mitte lihtsalt tehniline märkus. Kui seade vastab nõudele, saab mängu tasuta proovida ja ise otsustada, kas juhtimine tundub loomulik. Kui mängid telefonis, mida jagad lapse või pereliikmega, mõtle ka sellele, kas ostude tegemiseks on eraldi luba vaja. Need kaks ettevalmistust aitavad vältida pettumust: ühel juhul selgub ühilduvus enne proovimist, teisel juhul on kulutuste piirid kõigile selged.

Suur kasutajaskond ja kõrge keskmine hinnang võivad anda kindlustunde, et mäng on paljudele korda läinud, aga need ei ennusta minu enda käelist sobivust. Mõne mängija jaoks muutub täpne juhtimine kiiresti teiseks loomuseks; teisele jääb see pidevalt pingutust nõudvaks. Seepärast hindan tasuta alustamise võimalust eelkõige prooviperioodina: mängija saab aru, kas tahab trikke ise õppida, enne kui otsustab pikema pühendumise või ostude üle.

Minu lõplik soovitus

Soovitaksin seda mängu sõbrale, kes tahab rattatrikkides oma osavust proovile panna ja kellele meeldib väikestest parandustest rõõmu tunda. Selle parim külg on otsekohene puutejuhtimine: mäng ei peida trikki lihtsa nupuvajutuse taha, vaid laseb mul selle sooritust ise juhtida. Samal ajal nõuab see kannatlikkust ning mõni ebaõnnestunud katse võib tulla lihtsalt sellest, et sõrm ei liikunud täpselt nii, nagu tahtsin. See pole viga, mida kõigile sobivalt kõrvaldada saaks, vaid osa mängu iseloomust.

Kui tahan kiiret ja lihtsat ajaviidet, eelistan tõenäoliselt midagi vähem nõudlikku. Kui aga otsin sportlikku mängu, kus saan lühikeste sessioonide kaupa tehnikat harjutada, tasub Touchgrind BMX 2 kindlasti proovimist. Illusion Labs on loonud mängu, mille tugevus peitub konkreetses ja meeldejäävas juhtimistundes, mitte selles, et see sobiks igale telefonimängijale. Minu selge soovitus on seda proovida siis, kui naudid oskuse lihvimist rohkem kui kohest võitu.